Jupiter / Zeus
Meie, inimesed, oleme õppinud elama igasugustes ilmatingimustes, nii külmades kui kuumades, kuid kahe esimese rassi jaoks ei olnud ilmastikul mingit tähtsust ja nad ei tundnud mingit temperatuurierinevust ega vahetumist. Sel kombel /.../ elasid inimesed kuni kolmanda juurrassi lõpuaegadeni, mil üle kogu maa valitses igavene kevad, selline, nagu on praegusajal Jupiteri asukatel. Camille Flammarion kujutab Jupiteri nii:
“See ei allu nii nagu meie Maa äkilistele ilmamuutustele, vaid selle muudab võluvaks igavese kevade veetlus.”
/.../ Tuleb aga meeles pidada, et see “igavene kevad”, millest räägib Flammarion, on vaid olukord, mida sellisena tajuvad Jupiteri asukad. See pole selline “kevad”, millisena seda tunneme meie.
***
/.../ astronoomid /.../ väidavad, et Jupiter on sulas olekus /.../.
Mr. W. Mattieu Williams toob esile mõned okultsed teooriad Jupiterist ja teistest planeetidest: “Meie arusaam tahketest, vedelatest ja gaasilistest ainetest pärinevad kogemustest, mille oleme saanud aine olekutest siin Maa peal. Kui saaksime minna mõnele teisele planeedile, muutuksid meie arusaamad kummaliselt. Merkuuri vesi oleks üks kontsentreeritud gaasidest; Marsil oleks see sulamisvõimeline tahke aine; kuid milline oleks see Jupiteril?
Viimaste aegade avastused lubavad meil Jupiteri pidada väikeseks päikeseks, millel on ümber pilveloor, nähtavasti osaliselt kontsentreerunud vesi, kuid seesmiselt on see punaselt hõõguv või ehk veelgi kuumem. Selle aurukate on nähtavasti tohutult sügav, ja kuna gravitatsioon on nähtaval välispinnal kaks ja pool korda suurem kui Maa pinnal, siis sellest nähtavast pinnast allapoole jõudes läheneb õhurõhk sellisele rõhule, mille juures veeaur jõuab kriitilisse olekusse [temperatuurini, mil kaob vahe vedela ja gaasilise oleku vahel]. Seetõttu võime otsustada, et Jupiteri ookeanid pole ei jäätunud, sulanud ega gaasilises olekus, vaid on ookeanid ehk atmosfäär, mis on moodustunud kriitilisest (=ülemineku) veest. /.../ Jupiter ei ole tahke, vedel ega gaasiline planeet, vaid kriitiline planeet, mille sisemus koosneb kriitilises olekus ühendunud elementidest, mida ümbritseb tihe atmosfäär /.../. Sama kehtib ka Saturni ja muude suurte ning hõredate planeetide kohta.”
***
Uurides teistel planeetidel valitsevaid astronoomilisi tingimusi, on kerge märgata, et paljud neist sobivad elu ja mõistuse arendamiseks – ka meile, inimestele, tuntud tingimustel – palju paremini kui meie omal Maal. Näiteks ei muutu Jupiteri aastaajad nii nagu meil suurte kõikumistena, vaid vaevalt märgatavate üleminekutena ning kestavad kaksteist korda kauem kui meil. Telje kalde tõttu sõltuvad Jupiteri aastaajad peaaegu täielikult tema orbiidi ebaharilikkusest ning vahelduvad seetõttu aeglaselt ja seaduspäraselt. Võidakse väita, et kuna Jupiter on hõõguvas olekus, pole seal võimalik mitte mingisugune elu. Kuid siinkohal ei ole kõik astronoomid samal arvamusel.
Zeus / Jupiter
Kõik muistsed rahvad jumaldasid eetrit, nähes selle kaalutust ja selles uinuvaid võimalusi. Vergilius nimetab Jupiteri Pater Omnipotens Aether’iks ja “suureks Eetriks”.
***
Neljakordne Jupiter, nii nagu ka neljanäoline Brahmā – õhu, äikese, maa ja mere jumal, nelja elemendi isand ja meister, esindavad kõikide rahvaste suuri kosmilisi jumalaid. Kuigi Jupiter ise jättis tule Hephaistos-Vulcanuse valitseda, võimu mere üle Poseidon-Neptunusele ja maa üle Aidoneus [Hades]-Plutonile, oli tema, Õhkude Jupiter, samaaegselt ka kõik need teised, kuna Eeter küündis kõigist neist elementidest üle ja oli nende süntees.
Pythagorase ja Platoni järgi ei olnud Zeus kõrgeim jumal; Homeros laseb Zeusil kummardada Ööd, kellest kõrgemale temagi ei viita.
*
Kõik loovad jumalad ehk personaalsed jumalused saavad alguse alles kosmilise arengu teisel astmel. Zeus sünnib Kronosest – Ajast. Ka Brahmā on Kāla, “Igaviku ja Aja” toode ja emanatsioon, kuna Kāla on üks Višnu nimetustest. Seetõttu märkame ka, et Odin on jumalate ja aaside isa, nagu Brahmā on jumalate ja asurade isa. Sellest tuleneb ka kõigi tähtsamate loojajumalate meesnaiselik loomus.
***
Antiikaja kõrgemad jumalad olid kõik “Ema Pojad”, enne kui neist said “Isa Pojad”. Logosed [Logoi], nagu Jupiter ehk Zeus, Kronos-Saturni, “Igavese Aja” (ehk Kāla) poeg, olid algselt mees-naiselikud. Zeusi on nimetatud “kauniks Neitsiks” ja Venust kujutatud habemega. Apollon oli algselt biseksuaalne, nii nagu ka Brahmā-Vāch Manu’s ja Purāna’des. Osiris on vahetatav Isisega, ja Horus on mõlemasooline. Lõpuks on olemas ka Johannese visioon Ilmutusraamatus sellest, et Logos, kes on taas ühendunud Jeesusega, on hermafrodiit, kuna teda kujutatakse naise rindadega. Nii võrdub ka Tetragrammaton Jehoovaga. Kuid esoteerikas on olemas kaks Avalokiteśvarat; esimene ja teine Logos.
***
Ka orfikute hümnidest, mida lauldi müsteeriumides, leiame me: “Zeus on mees, Zeus on surematu neitsi.” Egiptlaste Ammon oli oma teises kujus jumalanna Neith, Jupiteril olid naise rinnad. /.../ Vaivasvata järglane jumalanna Ilā on samuti Sudyumna, meessoost jumal. [Ilā oli Manu Vaivasvata tütar. Manu oli tahtnud poega, kuid preestri eksitus andis talle tütre, kelle sugu muudeti hiljem jumalate heatahtlikkuse läbi, ja nii sai temast Sudyumna. Šiva needus muutis ta hiljem taas naiseks, ta abiellus Budhaga (Mercurius), Višnu heatahtlikkus andis talle taas mehe kuju. Teine variant kõneleb, et alguses oli Ilā Manu poeg, kes hiljem naiseks muudeti.]
***
Salaõpetuses on aksioomiks, et inimkonna kolmas juurrass oli oma esimeses pooles kahesooline. Selle neitsilikud olendid tõsteti “jumalate” juurde, kuna see rass esindas “jumalikku valitsejasugu”. Nüüdsed rahvad rahuldusid neljanda rassi mehelike sangarite kummardamisega, algupärase inimkonna jumalad olid seevastu “mehed ja naised”.
***
Aeg [Kronos] neelab oma kasutud tooted. Siis tuleb Zeus, Jupiter, kes omakorda kukutab oma isa. Titaan Jupiter on teatud tähenduses Prometheus ning erineb seetõttu Zeusist, suurest “Jumalate Isast”. Hesiodose järgi on ta “sõnakuulmatu poeg”. Hermes nimetab teda Poimandrēs’es “taevalikuks inimeseks”, ja ta leidub ka Piiblis Aadama nime all ning hiljem – muudetud kujul – Ham’ina. Siiski on kõik need “tarkuse poegade” personifikatsioonid. See, et Jupiter kuulub puhtal inimlikku atlantise ajastusse, saab kinnituse – kui Uranus ja Kronos tema eelkäijatena seda piisavalt ei tõesta – Hesiodoselt, kes ütleb: “Surematud lõid kuld- ja hõbeajastu rassi (esimese ja teise rassi); Jupiter lõi pronksiajastu sugukonna (kahe aine segu), sangarid ja raudaja inimesed.”
Pärast seda saadab ta Epimetheusele [Prometheuse vend] saatusliku kingi* – Pandora [kelle Hephaistos lõi Zeusi käsul]. Hesiodos nimetab seda kinki, esimest naist, “halvaendeliseks kingituseks”. See oli, seletab ta, saadetud inimestele karistuseks “(jumaliku loova) tule varastamise eest”. Selle naise esinemine maa peal tähendab kogu halva ilmumist. Enne tema tulekut elasid inimesed õnnelikult, haigusteta ja kannatusteta. [Pandora avas oma laeka ja kõik need pahed said maailma vabaks, laeka sisse jäi vaid lootus.]
[* Pandora-loo algupära leiame ka Egiptuse müüdis. Kuulus taevane kunstnik Nuum lõi imelise kaunitari, kelle saatis Batule, kelle õnn seejärel kadus. Batu on teatavasti inimene (mees) ja tütarlaps on Eeva.]
***
Uranos või seda taevalikku rühma esindav grupp valitses ja juhtis Teist Rassi ning tollast mandrit. Kronos ehk Saturnus valitses Lemuuriat ja Jupiter, Neptunus ning teised võitlesid allegooria järgi Atlantise pärast, mis hõlmas kogu maad Neljanda Rassi ajal. [Mandri valitsejaks sai Neptunus.]
***
Hesiodose jutustuse kohaselt loob Zeus kolmanda rassi saarepuust.
***
Kuigi Zeus valitseb Neljandat Rassi, juhib seda siiski Poseidon ning on vendadetriaadi, Kronose poegade ning meie inimlikele rassidele, tõeliseks võtmeks.
***
Viienda juurrassi viimaste allrasside Genius Loci [kohalik jumalus] oli ... tule jumal, kellel atribuudiks välk, nagu Jupiteril ja Agnil; veejumal, kelle tunnuseks oli jõehobu või mingi püha jõgi või allikas, nagu Varuna, Neptunus jne; õhu jumal, kes ilmutas ennast tuulispasas ja tormis, nagu Vayu ja Indra; maa jumal ehk vaim, kes esines maavärinates, nagu Pluton, Yama ja paljud teised.
Need olid kosmilised jumalad, kes alati olid kõikide jumalate koondkujuks ning nad on olemas kõigis loomislugudes või mütoloogiates. Nii oli kreeklastel oma Dodonese Jupiter [Dodones oli tal oma oraakel], kelles sisaldus neli elementi ja neli ilmasuunda ning keda vanas Roomas tunti seetõttu panteistliku nimega Jupiter Mundus. Uueaegses Roomas on temast saanud hilisema teoloogia Deus Mundus, ainus Maailmajumal, kellel on lastud endasse neelata kõik teised jumalat vastavalt usklike palveldajate meelevaldsele tegutsemisele.
***
Platon “Pidusöögis”: “Meie loomus ei olnud vanasti sama kui nüüd. See oli meesnaiselik ja nimetus oli meestele ja naistele sama ... Nende kehad ... olid ümmargused ja nende liikumisviis oli pöörlemine. [Vrdl Hesekieli nägemust] nad olid oma jõult ja julguselt kohutavad ning neil oli tohutu võimuhimu. Seepärast jagas Zeus nad kaheks, muutes nad niimoodi nõrgemaks; Apollo sulges tema juhendite kohaselt nende naha.”
*
Kolmas rass: “higistsündinud”, “mune sünnitavad” ja “meesnaised”. Oma varasemas järgus peaaegu sootu, muutus see rass kahesooliseks ehk meesnaisteks, loomulikult väga pikkamööda. Siirdumine esimesest viimase muutumiseni nõudis lugematuid sugupõlvi, mille jooksul see lihtne rakk, mis tekkis oma varaseimast vanemast (kaks ühes), arenes esiteks kahesooliseks olendiks; ja seejärel, kui rakust sai reeglipäraselt muna, sünnitas ta ühesoolise olendi. Kolmanda rassi inimkond on siiani arenenud viiest rassist kõige salapärasem. /.../ On selge, et kolmanda rassi inimkonna isendid hakkasid erinema juba enne sündimist oma koores ehk munas ning koorusid neist juba selgelt meeste või naistena. ...
Leda ja Jupiteri “muinaslood” või “müüdid” poleks mingil kombel saanud sündida vaid inimeste fantaasiast, kui see allegooria ei põhinenuks looduslikel tõsiseikadel. [Jupiter võrgutas Leda luige kujul. Leda sünnitas kaks muna, ühest tulid Kastor ja Polydeukes (Dioskuurid), teisest ilus Helena ja Klytaimestra. Osa allikate kohaselt olid samas munas Kastor ja Klytaimestra ning Polydeukes ja Helena. Kastor ja Helena olid surematud, teised kaks surelikud.]
*
Allegoorias, kus Zeusi nimetatakse nende kahe sangari [Kastori ja Polydeukese] isaks – nad sündisid Leda munast –, on müüt täielikult teogooniline. See kuulub sellesse kosmiliste allegooriate rühma, mis kujutavad maailma munast sündivana. Selles loos saab Leda valge luigega ühtides üheks jumaliku luigega ehk Brahmā-Kālahamsaga. Leda on see muinasjutuline lind, kes esineb aarja rassi eri rahvaste traditsioonides sageli lindude kujul, kes kõik munevad kuldseid mune. Soome eeposes “Kalevala” loob õhu-eetri tore tütar, “Vee ema” maailma koos “pardiga” – seegi on üks luige ehk hane Kālahamsa variantidest –, kes munes vee ema põlvele kuus kuldset muna ja seitsmenda “raudmuna”./ .../
Kastorist ja Polydeukesest saavad hiljem tähelepanuväärsed sümbolid, mis tähendavad kahesugust inimest: surevat ja surematut. Ja see pole veel kõik, sest nagu näeme, kujutavad nad ka kolmandat rassi ja selle moodustumist loom-inimesest jumal-inimeseks, kellel on loomalik vaid keha.
Pindaros räägib, et Leda ühtis samal öösel nii oma abikaasa ja ka jumalate isa Zeusiga. Kastor on seega sureliku isa poeg, Polydeukes surematu isa oma. /.../ [Lahingus tapetakse Kastor] Polydeukes hüüab Zeusi appi, et too temagi tapaks. “Sina ei saa iial surra,” vastab jumalate valitseja, “sest sina oled jumalikust soost.” [Mõlemad saavad seejärel poolsurematuse, jäävad elama kordamööda, üks päeval, teine öösel.] /.../
Siin on viide “munast-sündinute” kolmandale rassile. Selle esimene pool on surelik, s.o personaalsuses tajutu ning seega ilma ellujääva aineta; kuid teine pool muutub oma individuaalsuses tänu viiendale printsiibile surematuks. Selle äratavad elustavad jumalad, ühendades seega monaadi selle maaga. See viimatimainitu on Polydeukes, seevastu Kastor esindab personaalset, surelikku inimest, looma, kellel ei ole kõrgemat kvaliteeti, kuna ta pole ühenduses oma jumaliku individuaalsusega. Nad on tõepoolest “kaksikud”, kuid surm eraldab nad igaveseks, kui Polydeukes oma ühtsusehäälest liigutatuna ei anna vähemvõimekale surelikule vennale osa oma jumalikust loomusest ega tee teda koos endaga surematusest osasaajaks.
***
Pooljumal varastab jumalatelt (elōhīm) nende saladuse – loova tule saladuse. Selle kuriteo pärast vangistab Kronos Prometheuse ja annab ta Zeusile, isale ja loojale, kes oli tahtnud hoida inimese loomalikuna ja mõistuse suhtes pimedana. Zeus oli personaalne jumalus, kes ei tahtnud näha inimest “ühena meist”. [Prometheus aheldatakse, kuni teda tuleb päästma Zeusi poeg.] /.../ See “poeg” päästab Prometheuse (inimkonna) selle omast, õnnetust toovast saagist. Ja tema nimeks on “tulev”. [Aischylos “Aheldatud Prometheus”.]
***
[Olympose Zeus] pole müsteeriumides esindanud rohkemat kui vaid füüsilise inimese mõistuse madalamat külge, manase ja kāma ühendust, kuna Prometheus seevastu – esindades buddhi suunas tõusvat ja sellesse sulanduvat manase jumalikku külge – on jumalik hing. Seal, kuhu Zeus ilmub, nähakse teda langemas madalatesse kirgedesse ja ta polegi enamat kui kade jumal, kättemaksuhimuline ja julm “mina olen” oma teadvuse isekuses. Seetõttu on teda sageli kujutatud maona – inimese mõistusliku kiusajana –, kes siiski arengu ajastulises kulus sünnitab [koos Demeteriga] “inim-vabastaja” Bacchuse ehk Dionysose, kes on rohkemat kui inimene.
Dionysos on sama kui Osiris, Krišna ja taevalikult tark Buddha ning ka sama kui tulev (kümnes) Avataara, vaimne, kirgastunud Christos, kes vabastab kannatava Chrestose – inimkonna ehk Prometheuse. See juhtub /.../ kalijuuga lõpus.
***
Samothrake ja Egiptuse vanimates templites olid Kabeirid suured kosmilised jumalad, seitse ja nelikümmend üheksa püha tuld ... Samamoodi on teised väitnud, et oli vaid kaks Kabeiri. Esoteeriliselt olid need Dioskuurid Castor ja Pollux, eksoteeriliselt Jupiter ja Bacchus. Geodeetiliselt personifitseerisid nad maa telgi ja astronoomiliselt maa ja horisondi nabasid, aga ka füüsilist ja vaimset inimest. Allegooria mõistmiseks on vaja esoteeriliselt lugeda Semele ja Jupiteri lugu* ning Bacchus Bimateri sünnist kõige sellega liituvaga, siis heidavad need seigad, milles näitelavale astuvad eri vormides tuli, vesi, maa jne, valgust sellele, kuidas “jumalate isa” ja “õnnelik veinijumal” on pandud personifitseerima kaht maist poolust.
[* Zeus võrgutas kauni Semele. Armukade Hera veenis Semelet, et too paluks Zeusil enda juurde tulla täies hiilguses oma surematul kujul. Zeus nõustus, kuid tema põletavad välgunooled tapsid Semele. Enne neiu kadumist võttis Zeus tema veel sündimata poja Dionysose, keda peitis kuumuse eest oma reies.]
***
Egiptuse preestrid jutustasid Solonile, kuidas Atlantise saar pärast mitmeid maavärinaid uppus ookeanilainetesse, ja et see juhtus siis, kui Jupiter nägi selle asukate moraalset allakäiku. ... Jupiter on vaid selle muutumatu ajastulise seaduse isikustatud esindaja, kes hoiab vaos igas juurrassis esinevat kalduvust allakäigule just siis, kui see rass on saavutanud oma hiilguse tipu. Meil tuleb omaks võtta sümboolne õpetus.