Bhagavadgītā filosoofiast

Igaüks, kes on lugenud Bhagavadgītāt, teab, kui raske on mõista selle sügava filosoofia tõelist tähendust. Muinasaja targad suutsid tõelise teadmise osavalt kätkeda sümboolsetesse tekstidesse ja sõnade taha. Subba Row selgitab, et päikesejumala kaitse all olev Avataara Krišna kasutab Bhagavadgītās joogakoolkondade parimaid õpetusi ning muistse kaldea ja egiptuse tarkust. Iga peatükk (neid on 18) kujutab inimelu teatud perioodi. Bhagavadgītā maalib lugeja silme ette Päikesesüsteemi loomise võimsa panoraami ja kõrgemad jumalhierarhiad, kes annavad tõuke loomissündmustele. Siin selgitatakse, kes on inimene, milline on tema heitlus kaduva ja igavikulise vahel, ning osutatakse teed, mis viib võidule inimeses oleva jumaliku poole ja õilistab tema madalama osa. Bhagavadgītā õpetab kõrgeimat teadmist – madalama inimese ühinemist oma kõrgeima olemusosaga, juhatades surematuse teed.

Bhagavagītā on üles ehitatud väepealik Arjuna (üks tema nimesid on Nara – 'inimene', teda tuleks tegelikult pidada inimeses olevaks tõeliseks Monaadiks) ja Krišna (Logos, vaim, kes tuleb inimest päästma) vahelisele jutuajamisele, mis toimub vahetult enne suurt lahingut.

Ajalooliselt oli see kahe suure hõimu vaheline võitlus. Filosoofilisest vaatekohast pidi inimvaim võitlema oma füüsilises kehas olevate madalamate ihade vastu. Paljud meie lugejatest on nähtavasti kuulnud räägitavat nn lävevalvurist, keda on suurepäraselt kirjeldatud Lyttoni* romaanis "Zanoni". Kirjanik kujutab lävevalvurit mingisuguse elementaali või salapärase koletisena. Too ilmub õpilase ette just siis, kui see on astumas müsteeriumide maailma, üritades panna teda kahtlema oma otsuses ja ähvardades teda tundmatute hädaohtudega, mille kohtamiseks algaja pole valmistunud.

Tegelikkuses pole sellist koletist olemas, kirjeldust tuleb käsitleda sümboolselt. Lävevalvur on kõigele vaatamata tõelisus ja selle mõju mentaaltasandil katsetab kannatlikkust suuremal määral ja kurnab rohkem kui ükskõik milline füüsiline hirm. Tõeline lävevalvur koosneb õpilase meeleheitest ja kurvameelsusest. Ta peab loobuma kõikidest endistest kiindumustest oma vanemate, laste ja sugulaste vastu. Samamoodi peab ta saama võitu maistele asjadele suunatud auahnetest soovidest, mis on olnud tema saatjateks mitmete taassündide ajal. Püüeldes neist asjadest loobumisele, tunneb õpilane eriomast tühjust, enne kui adub eespool terendavaid kõrgemaid võimalusi. Neist kaaslastest loobudes näib ta elu kaduvat tühjusse. Ta tunneb, et on kaotanud kogu lootuse ja tema meelest pole enam mingit eesmärki, mille nimel elada ja töötada. Oma tulevasest edenemisest ei näe ta märkigi. Tema silmis näib kõik pimedusena ja hinges tekib omapärane paine, mis ähvardab ta puruks litsuda. Tihtipeale hakkabki õpilane nüüd taganema ja loobub edasisest arenemisest. Selline inimene aga, kes võitleb tõeliselt, heitleb selle lootusetusetusega ja suudab oma teel edeneda. Viitan siinkohal mõnele lõigule Milli** autobiograafias. See kirjutaja ei teadnud okultismist loomulikult midagi. Siiski olid tema vaimses elus mõned seigad, mis näivad olulised olevat tema karjäärile ja on teda mõjutanud peaaegu samamoodi kui minu kirjeldatud juhtumid. Mill oli suurepärane analüütiline filosoof, kes sooritas ammendava analüüsi kogu vaimse tegevuse – meele, tunnete ja tahte – kohta.

"Arvan, et olen jõudnud selgusele selles, mida olen varem alati uskumatuks pidanud: analüüsil on kalduvus tunnetest eemale tõmbuda, eriti siis, kui pole kasutatud mingit vaimset meetodit. Sellest alates pole mulle rahuldust toonud ei isekus ega ebaisekus."

Viimaks analüüsis ta kogu inimese tühjuse. Sellel etapil valdas teda kurvameelsus ja tõi endaga teatud hirmu. Sellises meeleseisundis jätkas ta mitu aastat, kuni sattus lugema koopiat Wordsworthi*** luuletustest. Teda täitis sümpaatia inimelu ja loodusolendite vastu. "Neist luuletustest," ütleb Mill, "õppisin nähtavasti tundma õnnelikkuse igavest lätet, just nagu oleksid kadunud kõik elu suurimad kurjused." See kujutab hämaralt, mida peab kogema chelā (õpilane), kes on otsustanud loobuda kõikidest vanadest kaaslastest ja keda ootab ees helgem tulevik kõrgemal tasandil. See vaheperiood on enam või vähem Arjuna olek enne mainitud vestlust. Tema kavatsuseks oli asuda põhjalikku võitlusse lähimate omaste juhitud vihameeste vastu, ja tal polnud kartust mõtte ees tappa oma sõbrad ja sugulased. Meil kõigil tuleb tappa oma himud ja soovid, mitte sellepärast, nagu need kõik oleksid tingimata halvad, vaid sellepärast, et nende mõju tuleb teha tühiseks enne, kui võime astuda kõrgematele tasanditele. Arjuna seisund kujutab sümboolselt chelāt, kes seisab silmitsi lävevalvuriga. Guru valmistab oma chelāt ette filosoofiliste õpetuste pühitsuskatseteks ja selles kriitilises olukorras hakkabki Krišna Arjunale juhatusi jagama.

Bhagavadgītāt võiks pidada ka guru kõneks chelāle, kes on lõplikult otsustanud loobuda kõigist maistest soovidest ja pürgimustest. Chelā tunneb siiski teatud kurvameelsust, mida põhjustab tema olemasolu näilik tühjus. [– – –]

Need, kes ei mõista okultse õpetuse eeliseid, väidavad Bhagavadgītā moraalset õpetust uurides sageli, et kui seda suunda järgiks igaüks, siis maailm seisatuks ja seepärast on see õpetus kasulik vaid mõnedele üksikutele, sugugi mitte aga tavalistele inimestele. See pole üldsegi nii. Tõsi on siiski, et inimkonna enamus ei ole veel sellises seisundis, et võiks loobuda oma kohustustest kodanikena ja pereliikmetena. Krišna rõhutab siiski selgesti, et need kohustused – kui ei elata askeedina kusagil metsas – võidakse kindlasti kokku sobitada inimkonnale kasuliku vaimse eneseohverdusega. Kõrgematel tasanditel ongi see mõjusam kui mis tahes füüsiline eraldumine maailmast. Kuigi askeedi keha on tihnikus, on tema mõtted ikkagi maailmas. Krišna õpetab, et vaimne eraldumine on palju tähtsam kui füüsiline. Inimene, kellel on täita kohustused, peab ennast nendele pühendama. Õpetaja ütleb: mõni asi võib olla kohustus ja mõni johtuda huvist, soovist või meeldumusest. On selge, et on inimese enda teha, kas ta edeneb kõrgemate püüdluste arendamisel ka siis, kui tema eluviisis pole midagi kõrvalekalduvat, mis eraldaks teda sõpradest. Ükski usund ei õpeta, et inimene peaks olema oma tahtmiste ja harrastuste ori. Teisalt: asketismi ja eraldatuse vältimatust rõhutavad vaid üksikud usundid. Hinduismi ja budismi arvustataksegi kõige rohkem selle tõttu, et nende soovitatud eluviis on põhjuseks, miks okultismi õppijad kalduvad hülgama inimelu tavalistesse toimingutesse kuuluvaid asju. See tähelepanek põhineb siiski valestimõistmisel. Need usundid õpetavad ju, et tähtsaim pole mitte tegevuse loomus, vaid tegija vaimne seisund. See moraalne õpetus läbib kogu Bhagavadgītāt. Lugeja peakski oma tähelepanu kinnitama neile erinevatele seisukohtadele, millega Krišna oma väiteid põhjendab. Siis avastab lugeja kirjelduse inimmonaadi algupärast ja saatusest ning viisist, mille kaudu ta saavutab pääsemise Logoselt saadud abi ja valgustatuse kaudu. Krišna ettepanek Arjunale teenida ainuüksi teda, toetab mõnede meelest õpetust isikustatud Jumalast. Järeldus on siiski täielikult väär. Kuigi Krišna räägib iseendast Parabrahmanina, on ta siiski Logos. Ta kujutab ennast Ātmāna, kes on kahtlemata üks Parabrahmaniga, kuna Ātmā ja Parabrahmani vahel pole olemuslikku vahet. Logos võib tõepoolest iseendast rääkida. Kõik Jumala pojad, Kristus kaasa arvatud, on öelnud, et nad on Isaga üks. Krišna, öeldes, et ta on olemas igas kosmoses olevas olemuses, kirjeldab selgesti Parabrahmani olemust. Logose olles Parabrahmani väljendus, võidakse neid sõnu ja omadusi kasutada. Seejärel soovitab Krišna Arjunal hakata teenima oma kõrgeimat vaimu, sest ainult selle kaudu võib ta loota saavutada pääsemise. Krišna õpetab Arjunale seda, mida õpetab Logos pühitsustseremoonial inimmonaadile, avaldades, et pääsemisele võidakse jõuda vaid tema kaudu. See ei väljenda mitte mingil kombel isikustatud Jumala mõistet. [– – –]

Krišnal õnnestub oma õpetusega minema peletada Arjuna meeleheide ja tuua temasse kõrgemaid mõtteid tema loomuses toimivatest jõududest. Ta viib Arjuna niikaugele, et see saab võitu tõrksusest analüüsida iseennast ja näitab talle, et inimene on teatud asju tehes valel teel. Suurim osa raskustest lakkab olemast, kui avastatakse, et "mina" on iseenda teadmatuse loodud oletus. Ta jätkab, näidates kõrgema individuaalse olemasolu eksisteerimist, millest Arjunal siiani polnud teadmist. Ta näitab, et individuaalsus on ühenduses Logosega. Ta arendab mõtet Logose olemusest ja täheldab, et see on Parabrahman. [– – –]

Olen kujutanud teda [Arjunat] inimesena, kuigi Parabrahman väljendab ennast Logosena rohkem kui ühel kombel. Krišna võib olla Logos, kes varjab inimese Egot, ja Krišna kink oma Arjunaga abielluvale õele kujutab valguse ja inimmonaadi ühinemist. On tähelepanuväärne, et Arjuna ei taha, et Krishna võitleks temaga koos, vaid tegutseks ainult vankrijuhina, sõbrana ja nõuandjana. Sellest võib järeldada, et inimesel, kui ta on alustanud kulgemist tõelisel teel, on oma võitlused vaja võidelda üksi, oma Logose abiga.