Kas teosoofia on usund?

Küsimusele, kas teosoofia on usund, pidi Blavatsky omal ajal üsna palju vastama ning ta kirjutas sama pealkirja all ka ühe artikli. Tol ajal oli "usund" teosoofia kohta isegi vähe öeldud – seda peeti mingiks uue aja sektiks või liikumiseks ja milleks kõigeks veel. Tänapäevalgi võib teosoofia kohta internetist ja mitmetest raamatutest väga vastakaid arvamusi leida. Samuti olen ma inimeste suust, kes ise otseselt teosoofiaga kokku pole puutunud, kuid midagi kuskilt teavad, üsna kummalisi arusaamu kuulnud. Nii et mõnes mõttes on jäänud mulje, et laiemas plaanis pole olukord sugugi teistsugune, kui see Blavatsky ajal oli.

Isikliku kogemuse põhjal võib veel öelda, et kui inimesed on mu eluviisi näinud ja on mult küsinud, et millega ma tegelen ning kui olen vastanud, et teosoofiaga, siis on nad tavaliselt suhteliselt ettevaatlikuks muutunud. Mõni on ka otse küsinud, et mis usulahus või liikumises ma osalen.

Lühidalt või lihtsalt sellele küsimusele – kas teosoofia on usund või et mis teosoofia üldse on – on üsna keeruline vastata, ilma et sellest ei tekiks väärarusaam või et see arusaam poleks kuidagi ühekülgne ja poolik. Selle põhjuseks on, et kuigi teosoofia on ühest küljest väga avar ja lai, siis ei tähenda see aga seda, et võiksime teosoofiasse kõikvõimalikke ideid oma suva järgi liita või kõike teosoofiaks nimetada.

Kõige tasakaalustatuma vastuse selle kohta, mis teosoofia on, saab võib-olla anda, kasutades Blavatsky “Salaõpetusest” ühte lauset, millega ta ütleb, et see on süntees teadusest, religioonist ja filosoofiast. Teosoofiat ei saa pidada üheks neist kolmest, vaid selles sisalduvad kõik kolm aspekti. Kui üks neist oleks puudu või siis hoopis liialt rõhutatud, ei saaks seda enam teosoofiaks nimetada, kuna see poleks enam terviklik.

Mõeldes nüüd religiooni aspekti peale, on teosoofial religioonidega kindlasti sarnasusi, kuid see pole religioon selle sõna tavatähenduses. Teosoofias pole dogmasid, autoriteetide kummardamist ning samuti ei tunnistata personaalse jumala olemasolu. Pole mingisugust usutunnistust ega rituaale – Blavatsky on öelnud, et teosoofia usutunnistuseks on lojaalsus Tõele ning selle rituaal “austada iga Tõde seda ellu rakendades”.

Rääkides dogmadest, on küll olemas teosoofia alaseid teoseid – need ei pruugi olla tingimata Teosoofia Ühinguga seotud kirjastuste poolt välja antud. Neid teoseid on tänaseks päevaks ka üsna palju kogunenud, aga need ei täida dogma rolli või ei tohiks seda vähemalt teha. Kindlasti on võimalik tahtmise või teadmatuse tõttu ka kõiki neid tegelikult dogmadeks muuta. Nende raamatute eesmärgiks peaks olema aga see, et nad suunaksid ja abistaksid inimest teel, nii et igaüks võiks ise nende põhjal selgusele jõuda, mis on teosoofia ning millised on tema põhimõtted. Eesmärgiks pole see, et teaksime või oleksime lugenud võimalikult palju raamatuid ning oskaksime neid vajaduse korral peast tsiteerida, vaid see, et me püüaksime aru saada, mida nendes raamatutes on tegelikult püütud öelda. Mingeid raamatuid või ideid ei tohiks kindlasti pimedalt omaks võtta lihtsalt seetõttu, et näiteks Blavatsky või keegi teine on need kirjutanud.

Siit jõuame ka järgmise põhimõtte juurde, et Teosoofia Ühingus pole autoriteete. See ei tähenda, et me ei tohiks targemaid austada või neile tänulikud olla, vaid seda, et peaksime ise mõtlema, kas need asjad, mida Blavatsky või keegi teine on öelnud, kehtivad või mitte. Kui me võtaksime need ideed lihtsalt omaks, siis oleks see pime usk, millest teosoofias just hoiduda püütaksegi. Ka Buddha ütles juba omal ajal, et peaksime ise välja selgitama, kuidas asjad on. Tema annab üksnes juhiseid ja näitab kätte suuna, aga igaüks peab ise mööda teed astuma. See lihtsalt niisama kellegi või millegi omaksvõtmine oleks umbes ka sama, kui öelda, et keegi teine on need asjad juba selgeks mõelnud ning mina ei pea seda enam tegema, vaid võin need asjad lihtsalt omaks võtta, jalad seinale visata ning laisk olla. Oluline ongi just siinkohal veenduda, et kas need ideed, mis targad on välja toonud, peavad paika või ei. Mingites keerulistes olukordades pole meile suurt kasu sellest, kui ütleme, et näiteks Buddha ütles nii või naa. Ja kui me ka püüame seda teha ning näeme, et see ei toimi, siis võime hoopis Buddhat süüdistama hakata, et see ei toimi, kuigi kogu probleem seisneb tegelikult meie teadmatuses.

Samuti ei tunnista teosoofia monoteistide loodud personaalset jumalat, Blavatsky sõnadega: “Sest teosoofia on usk jumalikku kui Kõigesse, kogu olemasolu allikasse; lõpmatusse, mida ei saa mõista või tunda, universum üksi seda paljastamas.”

Ka teosoofia ei tähenda kreeka keeles mitte jumala tarkust, vaid jumalikku tarkust. Juba Aleksandria neoplatonistidest teosoofid uskusid jumalatesse ja deemonitesse ning ühte mitte-personaalsesse absoluutsesse jumalusse.

Kõige selle eelneva põhjal võib öelda, et teosoofia pole usund selle sõna tavatähenduses. Blavatsky on siiski öeldnud, et teosoofia on religioon, kuid mitte üks religioonidest, vaid religioon iseeneses. Ta selgitas seda nii, et “religioon selle sõna tõelises ja ainsas õiges tähenduses on side, mis ühendab kõik inimesed üheks, see pole mingite kindlate dogmade ja uskude kogum. Ning et religioon iseeneses oma kõige laiemas tähenduses ei seo mitte üksnes kõiki inimesi, vaid ka kõiki olendeid ja asju kogu universumis üheks tohutuks tervikuks.” Seetõttu ei saa ka organisatsioon, mis seda edasi püüab anda, olla midagi vähemat kui üleüldine ja kõikehaarav vennaskond.

Need õpetused ei kuulu ühelegi religioonile, mingile kindlale inimestegrupile ega ole ka aja või ühiskonna poolt piiratud. Kui need seda oleksid, siis oleks teosoofia tõepoolest lihtsalt üks paljudest või mingi sekt. Kui lahendus, mida teosoofia püüab leida, poleks suunatud kogu maailmale ja kõigile, siis oleks ta juba sellesama fakti tõttu killustatud ega suudaks sellise eraldava suhtumisega mitte kedagi aidata, kui ta ka püüaks. Sest just see eraldav ja eristav suhtumine on see, mis siin maailmas kõige rohkem kannatusi põhjustab. Kogu elu ühesus ja omavaheline seotus on teosoofia üks vältimatuid printsiipe ning siin väljendubki teosoofias olev religioosne eluviis. See on kogu elu ja olemasolu austamine ning elamine sellisel viisil, et seda olemasolu ei kahjustataks, vaid püütakse hoopis oma võimaluste piires toetada. Religioosne eluviis pole mitte kirikuskäimine või mingite rituaalide tegemine, vaid see on teatud hoiak ja suhtumisviis, mille tulemusel peaksime vähehaaval muutuma sallivamateks ja isetumateks inimesteks. Teosoofia Ühingu praegune president Radha Burnier on korduvalt rõhutanud, et kui me teosoofiaga tegelemise tagajärjel pole aastate jooksul hoolivamateks, soojemateks ja armastavamateks inimesteks muutunud, siis on meie õppimisviisis midagi väga valesti olnud.

Peale religioosse aspekti on veel olemas siis ka teaduslik aspekt, nagu juba varem mainitud. See võimaldab selle, et teosoofia pole pimedalt religioosne, vaid sellel on põhjendatud alus. Teosoofiline lähenemisviis pole irratsionaalne arusaam universumist, vaid see põhineb loodusseadustel. Üks Teosoofia Ühingule alusepanijatest Meistritest on öelnud, et “kaasaegne teadus on meie parim liitlane”, aga see tema ütlus kehtib siis, kui see teadus põhineb faktidel ja mitte hüpoteesidel või arvamustel. Blavatsky sõnade järgi on teosoofia teadus kõigest sellest, mis on jumalik nii inimeses kui looduses. Kui me käitume vastuolus loodusega, siis vigastame ennast paratamatult. Kui keegi ütleb näiteks, et ma tean küll, et räägitakse gravitatsiooniseadusest, aga ma ei usu seda ja hüppan katuselt alla, siis mis tagajärjed sellel on? Inimene vigastab ennast paratamatult. Meie probleem ongi selles, et me ei tea, kuidas loodus toimib, ning seepärast me kannatame. Kuna meie meelel on tohutu loov jõud ning kuna me praegu ei tea päriselt, kuidas loodus toimib ja mis on mis, siis oleme me justkui väikesed kannatustejumalad. Me loome, aga mitte õnnelikkust, vaid kannatust.

Teosoofia üks peamine eesmärk on meid iseseisvalt mõtlema ja uurima panna, et võiksime selle kaudu ise veenduda, kuidas loodusseadused toimivad. Kui inimesed lähenevad sellisel viisil, siis on võimalik, et teatud põhimõtted, mida nad on näinud kuidagi toimivat, moodustuvad nende jaoks faktideks. See ei ole siis arutu uskumine, vaid sügav veendumus. Sellise iseseisva mõtlemise kaudu harjutame me ka tasapisi eristamisvõimet või siis on võimalik, et see meis toimima hakkab.

Üks budistlik õpetaja on öeldnud, et kui Dharma on tõeline, siis võimaldab see lahenduse igale probleemile. Mulle endale tundub, et selle lause mõtte kaudu lähenedes on võimalik, et meis tekib ükskord veendumus, mis on usaldus. Kui me toimime siin elus ning satume probleemide ette, siis kas pöördume teadlikult õpetuse poole? Me võime endalt isegi reaalselt küsida, et kuidas saab see õpetus, olgu see siis milline tahes, mind praegusel hetkel aidata. Muidugi on selleks vajalik teatav teoreetiline õpetuse tundumine, et suudaksime vajalikud asjad sealt üles leida, aga just selline lähenemine, et me uurime, mis meid mingites oludes tegelikult aidata saab, on juba eristamisvõime ja aruka aluse loomine oma elule. Kui me läheneme sellisel viisil avatud meelega, püüdes leida lahendust, siis me hakkame tasapisi nägema, et see tõepoolest aitab meid. Siis pole see teadmine enam ka teoreetiline, vaid me oleme ise oma elu põhjal veendunud, et need asjad toimivad. Meis tekib sügav veendumus, et see võib meid reaalselt aidata ning kui see võib meid aidata, siis on ju võimalik, et see aitab ka teisi inimesi.

Tundub, et kõige suurem probleem meie jaoks ongi praegu see, et me ei usu reaalselt, et õpetus võib meid aidata või et meil on võimalik vabaneda näiteks mingitest omadustest. Me võime seda mingil määral uskuda, aga me pole tõeliselt veendunud, sest kui me oleks tõeliselt veendunud, siis me toimiks ainult selles suunas, kuna see oleks meie jaoks reaalsus. Ma küsin endalt üsna tihti, et kas Buddha on minu jaoks muinasjutt või fakt, et kas tõepoolest on võimalik saavutada selline seisund. Ma ei mõtle seda kuidagi aja piires, et siin ja kohe, aga lihtsalt – et kas selline teadvuse seisund on üldse minu arvates võimalik. Mitte et mida ma arvan ennast uskuvat, aga kas see on tõepoolest reaalne. Vaadates oma toimimis- ja eluviisi, ei pea ma seda veel reaalseks, aga ma püüan tasapisi selle poole, et see ükskord saaks faktiks, uurides seda, kuidas õpetus toimib. Kui see võimalus või võimalikkus on meie jaoks fakt, siis on meil ka jõudu ja inspiratsooni selle nimel toimida. Energia neid ideid uurida ja õppida ei tule ka tühjast või iseenesest. Blavatsky on “Praktilises okultismis” öelnud: “Kui kui me vaatame neid inimesi, kellel on inspiratsiooni, mida me siis näeme? – Nendes inimestes on veendumus.” Nad on veendunud, et mingi asi on reaalsus. Seega, kui me soovime, et meil oleks jõudu ja inspiratsiooni, siis peaksime leidma selle meetodi, kuidas endas veendumust luua, ja selleks on just minu arvates uurimine ja nende põhimõtete rakendamine ning vaatamine, kas need toimivad või ei.

Ma olen mõnes tekstis näinud, et on kasutatud sellist sõnaühendit nagu "eksperimentaalne" või "katseline teosoofia" ning tundub, et selline just peakski teosoofia olema – pidev katsetamine ja uurimine, mis kehtib ning mis mitte, et meie jaoks võiks tekkida kindel jalgealune, mida välised ilmingud ja sündmused üha vähem mõjutaksid.

Kolmas aspekt on filosoofiline või filosoofia. Filosoofia ei tähenda seda, et teosoofia üle peaks filosofeerima või et see peaks ja võiks sõnade tasandile jääda. See, kui me teoreetiliselt teame, ei tähenda seda, et me ka praktiliselt teame, ning neil kahel on sama suur vahe nagu ööl ja päeval. Praktilist ja elus väljenduvat teadmist nimetatakse tarkuseks ning see tekib pika aja jooksul teoreetilist teadmist ellu viies ja uurides. Tarkusega seostub ka see, et kas me suudame eristada, mis sellest õpetusest või filosoofiast on meie jaoks praegusel hetkel oluline ja vajalik. Meie elu siin kehas on paratamatult piiratud ning seetõttu tuleks välja selgitada, mis on meile tegelikult praegu oluline ja mis mitte. Seda teadmist raamatute ja kõige muu näol on nii tohutult palju, et me ei jõua seda oma elu ajal kuidagi ära seedida ja minu arvates pole selleks tegelikult ka vajadust. See pole tegelikult ainult raamatutega nii, vaid kõigega siin elus. Küsimus on selles, et kas suudame enda jaoks paika panna prioriteedid ja otsustada, mis on oluline ning tegeleda sellega, mitte aga mingisuguste teisejärguliste asjadega.

Tarkuse ja filosoofiaga seostuvad veel minu arvates ka vastutus ja eetika. Ilma nendeta pole võimalik, et teadmine muutuks tarkuseks. Vastutus on vastutus oma elu ja Dharma ees, kuigi need kaks ei ole tegelikult lahus. Vastutus Dharma ees tähendab seda, et me võtame endale vastutuse uurida, millisel viisil Dharma toimib ja kas see toimib. See tähendab, et me oleme nõus Dharmat ellu viima, seda, et püüame Dharmat elavana hoida mitte meie enda pärast, vaid nende inimeste pärast, kes tulevad pärast meid – nii et ka nemad võiksid sellest osa saada, millest meie, tänu kõigile neile inimestele, kes on võtnud vastutuse Dharma elluviimise eest, osa oleme saanud. Meil poleks praegu neid võimalusi, mis meil on, kui minevikus poleks olnud inimesi, kes on lubanud Dharma eest vastutada ja seda ellu viia. Kui meil on õppimisega seoses selline lähenemisviis, et “pärast meid tulgu või veeuputus, mina olen oma osa kätte saanud”, siis tundub, et oleme tegelikult Dharmast ja tarkusest üsna kaugel.

Vastutus elu ees tähendab seda, et mõistame elu tegelikku tähendust – seda, et me pole siia puhkusereisile tulnud, vaid õppima. See tähendab seda, et püüame mõista, mis potensiaali meile see elu tegelikult pakub, ning püüame seda oma parimal võimalikul viisil realiseerida. Vastutus elu ees tähendab ka seda, et kui ütleme – minu elu – mida see siis tegelikult tähendab? Kui me uurime elu ühesuse printsiipi, siis hakkame tasapisi nägema, et sellist "minu" ei ole olemas. Minu elu on osa tohutult paljude inimeste elust. Me oleme kõik omavahel seotud ning mõjutame üksteist. Minu pingutus ja õppimine ei kuulu eraldi mulle, vaid see puudutab tohutult paljusid inimesi. Kui mina olen õnnelikum, siis on ka mind ümbritsevad inimesed õnnelikumad. Kui mina ebaõnnestun või kannatan, siis pole see üksnes minu kannatus, vaid see põhjustab ka teistele inimestele kannatusi. Vastutus elu ees tähendab seda, et ma tunnen vastutust, et kõik see, mis minu meeles toimub, pole üksnes minu isiklik asi, vaid puudutab ka kõiki teisi. Kui ma loon kannatust, siis ma loon kannatust kõigile olenditele. Vastutus elu ees tähendab ka seda, et kas olen homme või järgmises elus nõus olema see, kes ma olen täna. Kas ma soovin, et mu meeles ilmneksid siis samad kalduvused, mis seal praegu ilmnevad? Kui ma ei soovi seda, siis hakkan tasapisi selleks midagi ette võtma, mis on ka vastutuse võtmine teiste inimeste elu ja õnnelikkuse eest, sest nad pole minust eraldi.

Selle viimase aspektiga liitub ka eetika, kuigi olemuselt on vastutus ja eetika üks. Minu jaoks on eetikat kõige paremini defineerinud Dalai-Laama. See, mis tema defineeris, oli budistlik eetika, aga minu arvates ei saa eetikale olla paremat selgitust ja tegelikult pole ka vahet, kas seda nimetatakse budistlikuks või kristlikuks, sest kui see on universaalne, siis kehtib see kõigi puhul. Ta ütles: “Eetika on see, kui me püüame teisi aidata ning kui see pole võimalik, siis tuleb püüda vähemalt teisi mitte kahjustada.” Tegelikult on teiste aitamine praegusel hetkel meie jaoks ka see, kui püüame olla tähelepanelikud ning teisi mitte kahjustada. Eetika aluseks on see, et me mõistame, mis kahjustab teisi, ning mis neid tegelikult aitab, sest tundub, et meie arusaam heast ja halvast või sellest, mis aitab ja kahjustab, on üsna väär – sest muidu me ka ei kannataks ega põhjustaks teistele kannatusi. “Bodhitšarjaavataaras” on öeldud, et kõik kannatused tulevad eranditult oma õnne püüdlemisest, kogu õnnelikkus aga õnne soovimisest teistele. Eetika on seega isekuse hülgamine ning altruismi ja kaastunde omaksvõtmine. See aga ei toimu iseenesest, vaid selleks on vaja just filosoofiat õppida ning ise uurida ja veenduda, et isekus toob ainult kannatusi ning ainus, mis teisi aidata saab, on kaastunne ja toimimine selle järgi. Blavatsky on öelnud, et “tõeline teosoofia on altruism ning pole võimalik, et seda liiga tihti korratakse”. Tema enda elu oli altruismi kõige paremaks näiteks, sest ta elas üksnes teistele olenditele. Tema elu kuulus teistele, mitte talle endale ning sellest tasub meil eeskuju võtta, kui me neid ideid tõeliselt oluliseks peame ning neid elada soovime.