Mis on Teosoofia?

Teosoofia on niisama vana kui inimese püüe mõista ja mõtestada oma eksistentsi. Läbi aegade on mõtlevad inimesed juurelnud küsimuste üle, kust me tuleme, kes me oleme, mis on meie elu mõte. Teosoofia on elufilosoofia, mis aitab leida vastuseid neile küsimustele. See annab elule mõtte, mõistusele tööpõllu, südamele sihi ja vaimule eesmärgi. Teosoofia on alati olemas olnud ja pärimusena tänapäeva kandunud.

Mõiste teosoofia võtsid 3. sajandil kasutusele Ammonios Sakkas ja tema õpilased, kes püüdsid levitada kõrgeid kõlbelisi tõdesid. Kreekakeelne sõna theo-sophia tähendab sõna-sõnalt jumalik tarkus. Tsiteerides H.P.B-d: "Kreekakeelne theos tähendab jumalaid, jumalikke olendeid, kuid mitte sugugi "Jumalat" selles tähenduses, nagu seda sõna meie päevil kasutatakse. Seepärast ei tähenda teosoofia "Jumala Tarkust" nagu seda tõlgitakse, vaid Jumalikku Tarkust, st. tarkust, mis on jumalatel. Teosoofia nimetus on tuhandeid aastaid vana."

Võib öelda, et teosoofia on ühine alus, millest hargnevad erinevad usundid. Teosoofiat ei saa aga samastada teoloogiaga – usuteadusega, mis süstematiseerib erinevate religioonide põhiseisukohti. Teosoofia leiab erinevates usufilosoofiates ühiseid jooni, teoloogia aga erinevusi. Seega, teosoofia ei ole usk, nagu mõnikord arvatakse, vaid tarkuseõpetus. Siit lähtub ka Teosoofia Ühingu deviis – "Tõde on uskudest ülem"

Jumalik tarkus peitub tões ja tõe igatsus sunnib inimesi otsima. Hing ei tunne end hästi selles maailmas, kus kõrgemad ideaalid on jalge alla tallatud, kus elu ainus eesmärk on mammonajaht ja võimuiha. Inimese vaimne olemus pole loodud selleks. Seetõttu tabavad meid rahulolematus, stress, enneaegne läbipõlemine, haigused. Siin saab aidata "igavene filosoofia" – ürgne tarkus, mis ongi teosoofia põhisisu.

Loomisest peale on Teosoofia Ühing õpetanud mõistma kõiksuse harmooniat ja inimest selle osana. Teosoofia järgi on kõigil inimestel ja kogu loodusel, nähtaval ja nähtamatul, kogu maailmakõiksusel, üks absoluutne alge, millest kõik lähtub ja millesse kõik tagasi pöördub. Kõige puhtamal kujul on see maailmavaade püsinud budismis, aga ürgtõena on see olemas kõigis usundeis – mõnes varjatumalt, teistes selgemalt. Olemise kõik osakesed - supergalaktikatest mikrokosmose pisimate aruraasukesteni – on omavahel seotud ja kõik koos moodustavad selle kõikjaloleva Teadvuse, mida usundid nimetavad Vaimuks, Logoseks või Jumalaks. See Absoluut on alati kõikjal ja kõiges. See on igaühes meist. Seega: igaüks meist on osake Jumalast, meis kõigis on ürgset tarkust. Inimese ülesanne on see kübemeke endas üles leida ja seda endas kasvatada. "Tunne iseennast!" – see muinaskreeklastelt lendu lastud mõte ongi niisuguse arutluse tulemus. Ida mõtteviisis peetakse iseenda tundmaõppimist inimese kõige tähtsamaks ülesandeks ja kogu olemasolu mõistmise võtmeks. Nii on see ka teosoofias.

Teosoofia ei sunni ega kohusta – igaüks toimigu oma arusaamade ja oma sisemise tõetunnetuse järgi –, teosoofia avab värava ja juhatab teed vaimsuse poole, kõrgema teadmise ja mõistmise juurde. Niisugune on elu loogiline eesmärk, vastuvõetav nii moraalselt kui ka eetiliselt.

Teosoofia on humaanne ja õiglane õpetus, andes inimesele aega ja võimalusi areneda, küpseda, saada targaks. Teosoofiline maailmavaade tunnistab taassündi ja karma seadust. Ent teosoofiline tundmine ei tee imesid. Neid teadmisi ja arusaamu tuleb rakendada igal momendil – nende järgi tuleb ELADA. See algab oma mõtete ja meele talitsemisest, mõistvast ja sallivast suhtumisest teise inimese tõesse. Iga elav olend on ainulaadne, igal on oma koht ja oma ülesanne. Igaüks peab leidma OMA tee tõe juurde. Teosoofia õpetab elama ja toime tulema igasugustes oludes. Teosoofia ei hirmuta põrguga ega luba taevast, ei otsi tuge maagiast ega rituaalidest, vaid annab nõu, kuidas igaüks võib oma vaimu ISE arendada, uskudes iseenda jõusse ja järgides iseenda tahet.