Teosoofilise elu põhimõtted

Kui inimene liitub Teosoofia Ühinguga, on ta lubanud tunnustada ühingu programmpunkte, millest kõige tähtsamaks võib pidada üldise vendluse põhimõtet. Muid nõudmisi ühing oma liikmetele ei esita, vaid jätab iga inimese oma vastutusele programmpunktide ellurakendamisega seotud asjad. Siiski antakse neile, kes soovivad tõe ja tarkuse poole viival teel edasi sammuda, paljudes teosoofilistes põhiteostes selgeid juhiseid, kuidas selle eesmärgini jõuda.

Teosoofiliste õpetustega on meie ees tohutult avar spekter erinevaid uurimisteemasid, nagu maailmakõiksuse, selle sünni, tegevuse ja ehitusega seotud asjad, arenguspiraalid, inimese ehituse printsiipide jne, kui loetleda vaid mõningaid. On tarvis aga tugevat baasi, millele hakata ehitama eelpoolloetletud asjade tõelist mõistmist. Me saame siiski juba üsna vähese õppimisega omandada oskuse teoreetiliselt käsitleda vägagi keerulisi asju, kuid see ei ole veel tõeline tarkus. Tõeline tarkus põhineb õigel käitumisel ja õige käitumine... Mis see siis on? Sellele küsimusele annab H. P. B. meile lihtsa vastuse, öeldes: "teosoofia hingeks on eetika". Tarkuseni jõudmiseks nõutakse seega eetiliste põhimõtete poolt juhitud tegevust igapäevases elus.

Selles artiklis on kokku võetud H. P. B. "Teosoofia võtmes" antud juhised ja kuigi need antud seoses puudutavad Teosoofia Ühingu liikmeid, võib neid teostada igaüks, sõltumata sellest, ollakse ühingu liige või mitte.

Teosoofia võtmes küsitakse H.P.B.-lt: "kas Teosoofia Ühingus on mingi eetiline süsteem, mida seal järgitakse?" Ta vastab: "Valmis ja selgeid moraaliõpetusi leidub igaühe jaoks, kes neid vaid järgida soovib. Need on maailma eetikareeglite tuum ja kooreliht, mis on kogutud kõigi suurte maailmauuendajate õpetustest. Seepärast on siin esindatud Konfuciuse ja Zoroasteri, Laotse ja Bhagavadgita, Gautama Buddha ja Jeesuse õpetused, Hilleli ja tema koolkonna, samuti nagu ka Pythagorase, Sokratese, Platoni ja nende koolkondade õpetused."

H.P.B. vastus näitab, et need põhimõtted ei ole tema enda väljamõeldised või leiutised, vaid paljud targad on aegade jooksul neid õpetanud.

Põhimõtetest esimesena käsitletakse teosoofide kohustusi, mis seostuvad küsimusega: "kuidas saavad liikmed ühiskonda aidata?" H.P.B. vastab:

1. „Uurides teosoofilisi õpetusi, nii et nad neid mõistaksid ja saaksid teosele õpetada, eriti noorsoole.
2. Kasutades ära igat olukorda, mil nad saaksid rääkida teistele ja selgitada, mis on teosoofia ja mis see ei ole, kõrvaldades väärarvamusi ja levitades harrastust nende asjade vastu.
3. Teostades meie kirjanduse levitamist, ostes raamatuid, kui on selleks suutelised ja laenutades ja kinkides neid ning õhutades oma sõpru sama tegema.
4. Kaitstes ühingut tema vastu esitatud süüdistuste eest kõigi oma võimuses olevate vahenditega.
5. Millest kõige tähtsam - oma elu eeskuju."

Teosoofiliste õpetuste uurimine on aga esimeseks eelduseks et neist üleüldse teistele saaks rääkida. Uurimisega võib tegeleda muidugi igaüks omaette, kuid loozidel on selles suhtes väga suur tähendus. Siis kui me koos õpime näiteks loozi üritustel, on meil kasutada mitme inimese kogutud teadmine ja tarkus. Kui liikmed tutvuvad erinevate asjadega. Siis saavad nad õpitut teistega jagada, nii et igaüks ei pea kulutama aega sama teema omandamiseks. Samal ajal õpime me ka kuulama teiste nägemusi ning omaks võtma seda, et igas asjad ei pruugita olla ühel meelel. Tähtsaim on, et igaüks õpiks ise mõtlema.

Ühingu ja teosoofiaga seostuvaid väärarvamusi ja valesüüdistusi tuleb ikka ja jälle esile. Kui me liikmetena nende ette satume, on muidugi tähtis, et me julgeksime oma suud avada ja parimal kombel püüaksime neid selgitada. Me peaksime oskama hinnata, et oleme saanud võimaluse teosoofiaga tutvuda ja ühinguga liituda, seda ei tohiks häbeneda ega salata. Siia kuulub ka oma elu eeskuju. Kuigi muidugi ei eeldata, et me suudaksime oma vanu harjumusi hetkega muuta, muutused toimuvad vähehaaval ja võibolla osaliselt isegi meile märkamatult. Midagi aga ei juhtu, kui me ei ürita. Kuigi me ehk veel ei suuda täiuslikku eeskuju anda, võib aga ka meie püüdlus juba teiste huvi teosoofia vastu äratada.

Teosoofide "keelavaiks kohustusteks" on:

1. Ükski teosoof ei peaks vaikima, kuuldes kuulujutte või laimu levitamist Ühingu või süütute kas kaasliikmete või väljaspool olevate inimeste kohta.
2. Südames peab alati olema kaastunne ja andestus, leebus ja kannatlikkus, et võiksime kaitsta eksivaid vendi ning langetada neile nii leebe kohtuotsus/hukkamõist kui võimalik. Teosoof ei tohi kunagi unustada, et ta peab arvesse võtma inimloomuse nõrkusi ja puudusi.
   Praktilises elus oleme me kindlasti igaüks märganud, kui kerge on teistest halba rääkida, teiste tegemisi kritiseerida jne. Palju harvem on kohvilauavestlustes kuulda õhutusi või hindavaid jutte. Teisi kritiseerides ja neile hinnanguid andes unustame me kergesti oma tegevuse hindamise. Kas on see igast küljest täiesti eeskujulik või leidub sealgi veel midagi parandamist vajavat? Kui oleme midagi valesti teinud, loodame me kindlasti kaasinimeste mõistmisele ja andestamisele, vaevalt teisedki meist selles suhtes erinevad.
3. Ühelgi teosoofil ei tuleks olla tegevusetu ja elada kergemeelset elu, millest ei ole tõelist kasu ei talle endale, veel vähem teistele. Ta peab töötama nendegi väheste heaks, kes vajavad tema abi, kui ta ei suuda kogu inimkonna heaks tegutseda ja selliselt teosoofia levikut edendada.
   Teosoofiaga tutvumine näitab meile õige pea, et see ei paku sirget teed õnnele ega valgustumisele või täiuslikkuse saavutamist mõne nädala ega isegi mitte mõne aastaga. Tarkuse mõistmiseks tuleb pidevalt pingutada ja ainuüksi visa harjutamise ja pingutuste läbi võidakse lõpliku eesmärgini jõuda. Kõrgeimaks pingutuse motiiviks on ebaisekas teiste aitamine, kuid alguses on selliselt raske tegutseda, et abi objektiks oleks kogu inimkond ning kõik kannatavad olendid. Seepärast tulebki alustada lähiümbrusest, oma perest, sõpradest ja sugulastest ning vähehaaval laiendada seda ringi suuremaks ja suuremaks, kuni see ulatub kõikjale.
4. Ükski töös osalev liige ei tohi liiga suurt tähtsust omistada oma isiklikule edenemisele ja pädevusele teosoofilistes uurimustes, vaid ta peab pigem olema valmis tegema ebaisekat tööd nii palju kui ta vähegi suudab. Tal ei tuleks jätta teosoofilise liikumise kogu rasket koormat ja vastutust väheste innukamate töötegijate õlule, vaid peab tundma oma kohustuseks võtta vastavalt oma võimetele osa ühistööst ning aidata selles nii palju kui suudab.
5. Ükski teosoof ei tohi asetada oma edevust ja tundeid kogu ühingu kasust ettepoole.
6. Ühelgi liikmel pole õigust tegevusetuks jääda sellise ettekäände taha, et ta teab liiga vähe, et õpetada. Alati leidub neid, kes teavad veelgi vähem kui tema ise. Enne kui inimene pole püüdnud teisi õpetada, ei märka ta oma teadmatust ega ürita seda kõrvaldada. (See on väiksema tähtsusega reegel.)
   Teosoofia Ühingus jätkub kindlasti tööd igaühele, kes tahab töös osaleda. Kõik ei pea sugugi olema ettekannete pidajad, loengute pidamine on üksnes üks töö vorm. Peale selle on tarvis inimesi, kes korraldaksid loengupaiku, hoolitseksid kohvipakkumise eest, hoiaksid avatud raamatukogu, kirjutaksid artikleid, teeksid tõlketööd jne. Igaüks suudab midagi teha, kui vaid soovib.
7. Et oldaks valmis märkama ja tunnistama oma vigu.
8. Et pigem liialdataks ligimeste jõupigutuste ülistamisega kui hinnataks neid liiga vähesteks.
9. Kunagi ei tohiks kedagi laimata.
10. Et alati öeldaks näost näkku seda, mis tal teiste vastu on.
11. Et kunagi ei edastataks teistele, mida halba ta on kellestki kuulnud.
12. Et ei hautaks kättemaksu nende suhtes, kes on teda solvanud.

Oma vigade märkamine ja tunnistamine on muutuse suhtes vältimatu. Kui me ei märka oma vigu. Ei ole meil võimalust neid ka parandada. Alguses võib oma vigade ja halbade omaduste märkamine masendada, kuna ausa eneseuurimise tulemusel varem märkamatuks jäänud halvad omadused äkitselt mitmekordistuvad. Sellises olukorras aitab muidugi meeles pidamine, et alles sellise tähelepaneku abil on võimalik nendest omadustest lahti saada.

Halva rääkimisest ja teiste sõimamisest on juba eespool räägitud. Sellega seoses oleks hea õppida asjade ausat selgitamist. Kui meil on midagi teisele öelda, kui oleme teise sõnadest, tegudest vm. Solvunud, oleks parem seda lahendada vahetult selle teise inimesega. Selle asemel et kurta seda teistele tema selja taga. Seda on muidugi kergem öelda kui teha ja ongi tähtis kõigepealt mõelda, kuidas seda teha. Kui oleme vihased ja solvunud, ei mõtle me eriti selle peale, mida ütleme, ja solvame omakorda teist. Muistsed targad ei ole mitte ajatult inimesi õhutanud oma kõne jälgima. Oma kõne jälgimine nõuab harjutamist, aga see harjutamine tasub end ära.

Kaheteistkümnespunkt on samuti väga tähtis. Kui keegi on teid rängalt solvanud, on meie esimeseks reaktsiooniks kaitsepositsiooni võtmine või kättemaks. "Küll ma talle veel näitan!" kaigub me meeles ja me hakkame otsima võimalusi, kuidas olukorda oma kasuks pöörata. Sellises olukorras on kindlasti suureks abiks karma ja taassünni mõisted. Selle järgi on kõik ettetulev meie enda loodud. Kui teine meid solvab, tuleks mõelda, mida olen ma teinud sellise reaktsiooni tekitamiseks teises. Põhjusi ei leia alati selles elust, kuid on väga võimalik, et oleme mõnes oma eelmises elus võinud käituda tema suhtes palju jõhkramalt ja nüüd saameeenitud tasu.

Karma ja taassünni üle mõtisklemine aitab ka teiste eespoolmainitud kohustuste elluviimisel. Kui me mõistame, et oleme ise loonud oma praegused olud, võime märgata ka seda, et me loome kogu aeg endale uut tulevikku. Olekski kasulik tõeliselt peatuda, mõtisklemaks, millist tulevikku tahaksime me luua. Oma mõtete ja tegude kaudu loome pidevalt uusi põhjusi ja neile paratamatuid tagajärgi. Sõltub täiesti meist endist, kas need tagajärjed toovad endaga kaasa õnne või kannatuse.

Teosoofia võtmes on meile antud väga selgeid juhiseid, kuidas tõeline teosoof peaks elama. Meie enda otsustada jääb, kas tahame saada tõelisteks teosoofideks.