Neti ja iti

“Oli sadanud kogu öö ja enamiku hommikust ning nüüd loojus päike tumedate, raskete pilvede taha. Taevas polnud värve, kuid õhku täitis vihmaga immutatud maa lõhn. Kogu öö olid katkematult ja rütmiliselt krooksunud konnad, kuid koidiku saabudes nad vaikisid.”

Siin on näide, kuidas J. Krishnamurti alustab üht paljudest keskkonna, “mis on”, kirjeldustest, see annab meile mingi sissevaate meelde, mis on kirgas, selge, ja sellesse, kuidas see meel kogeb keskkonda, seda, “mis on”, või pigem, kui leiab aset vaatlus, mis ületab vaatleja ja vaadeldava. Ta jätkab oma kirjeldust: “Puude tüved on pikast vihmasajust tumenenud, ja suvetolmust puhtaks uhutud lehestik on mõne päeva pärast taas rikkalik ja roheline. Rohelisemaks muutuvad ka välud, põõsad puhkevad peagi õitsele ja kõik rõõmustab. Kui teretulnud oli vihm pärast kuumi, tolmuseid päevi! Küngaste taga asuvad mäed ei paistnudki eriti kaugel olevat ja nende poolt puhuv briis oli jahe ning puhas. Tuleb rohkem tööd, rohkem toitu ning nälg jääb minevikku. Üks neist suurtest pruunisulistest kotkastest teeb taevas laiu ringe, hõljudes briisis tiibu liigutamata. Pärast pikka päeva kontoris suunduvad sajad inimesed jalgratastel kodu poole.”

Külaline, kes oli palunud luba tulla vestlema, ütles, et töötas riigiametis, mis oli teatud mõttes hea koht. Ta oli saanud esmaklassilise hariduse nii kodu- kui välismaal. Ta oli abielus ja tal oli paar last. Ta oskas sanskritti ja oli kodus religioosses traditsioonis. Asjad edenesid üsna kenasti, kuid ühel hommikul ärkas ta väga vara, kümbles ja istus mediteerima. Kuigi ta oli rahulikult maganud, ei suutnud ta mediteerida, ja äkitselt tundis ta vastupandamatut sundi veeta meditatsioonis kogu oma ülejäänud elu. Ta rääkis oma naisele ja kahele pojale, kes käisid veel kolledžis, et temast saab sanyāsi. Ta oli oma poegade hariduse tarvis raha kõrvale pannud.

“See juhtus 25 aastat tagasi,” jätkas ta. Ta distsiplineeris ennast karmilt, kuid leidis, et see on pärast hõlbuelu raske, ja tal võttis hulk aega, et hakata täielikult valitsema oma mõtteid ja endas peituvaid kirgi. Lõpuks hakkas ta siiski nägema visioone Buddhast, Kristusest ja Krišnast, visioone, mille kaunidus oli kütkestav, ja ta elas päevi just nagu transis. “Mul on terve hulk õpilasi ja järgijaid, nagu see siin maal on vältimatu,” jätkas ta, “ja üks neist soovitas mulle, et kuulaksin üht teie loengutest... Ma tulin loengule ja mind hämmastas väga vastus, mis anti küsimusele meditatsiooni kohta. Seal väideti, et ilma enesetundmiseta on kogu meditatsioon vaid enesehüpnoosi protsess, inimese enda mõtete ja soovide peegeldus.” Oma vestluse lõpus K-ga ütles külaline: “Ma olen olnud hõivatud mediteerija, otsija, nautleja, kogejaga – see olen mina ise. Olen elanud iseenda loodud meeldivas aias ja olen olnud sellessamas vang. Näen nüüd kõige selle valelikkust – küll ähmaselt, aga ma näen.”

Selle loengu pealkiri on “Neti ja iti”. K-ga rääkinud külastaja avastus on heaks näiteks neti’st, mis tähendab seisukohta vabaneda illusioonist, māyā’st teatud välistamismeetodi abil. Aganad heidetakse kõrvale ja see, mis jääb, on terad, vaimne reaalsus. K ütles muu hulgas oma külalisele ka: “Sa oled praktiseerinud enesekontrolli, õppinud valitsema mõtteid ja keskendunud kogemuse süvendamisele. See on enesekeskne hõivatus, mitte meditatsioon; ja tajuda, et see ei ole meditatsioon, on meditatsiooni algus.” Ja veel edasi: “Vabanemine võltsist ei toimu sooviga see saavutada; vabanemine toimub siis, kui meel ei ole enam keskendunud edule, lõpptulemuse saavutamisele. Igasugused otsingud peavad lakkama, ja ainult siis tekib võimalus ilmuda sellel, millel pole nime. Meel on aja toode, nagu kõik mõtted on tema tagajärg; ja mõte, mis töötab, et end vabastada ajast, ainult tugevdab orjastatust aja poolt. Aeg eksisteerib ainult siis, kui on olemas psühholoogiline lõhe selle vahel, mis on ja mis võiks olla – see, mida me nimetame idaaliks, lõpuks. Olla teadlik kogu selle mõtteviisi petlikkusest tähendab olla sellest vaba – ja see ei nõua mingit pingutust, mingit harjutust.”

Mõnedele võib see kõlada veidi küüniliselt. K võtab siin sellelt toredalt mehelt ilu maailma, milles too on elanud. Mis on siis valesti, kui praktiseerida positiivset meditatsiooni, ehitada endale kaunis maailm ja näha isegi visioone pühadest inimestest? Kas see mees oli vaimsete harjutustega raisanud oma aja mitte millelegi? Kindlasti on paljud inimesed mõtisklenud samasuguste asjade üle? Uurigem veidi lähemalt. K vastuse lähtekoht on niinimetatud neti-vaatekoht. Sanskriti keeles tähendab neti sõna-sõnalt ‘mitte see’ – ne-ti, ja tähendab, et meil tuleb vabaneda mõttekogumist, mis varjutab seesmise vaimse tõelisuse. Inimesel tuleb see mõttekogum lahustada erksa tähelepanu ja hoiakuga “mitte see, neti, neti”. Siis on võimalus, et ilmub tõelisus. Nende suhtumine, kes seda vaatekohta kaitsevad, on, et kui kasutada positiivset lähenemist, mida nimetatakse iti, i-ti (mis tähendab see, positiivne määrang), kogub püüdleja ideid ja kujutlusi, mida ta võib isegi tõe pähe võtta, s.t ta elab illusioonides.

Uurigem nüüd iti-lähenemist ligemalt. Siin on kõige korral rõhk positiivsel mõtteviisil, regulaarsetel vaimsetel harjutustel, s.t kindlal meditatsioonimeetodil, mentaalse keskendumise harjutamisel, mõttejõu – mida peetakse tohutuks – suurendamisel, mediteerimisel sisemisel reaalsusel, “sinus oleval Taevariigil”, ja sel teel meele valitsemise saavutamisel. Rõhk on siin vooruste, tahtejõu ja mõistmise arendamisel ja et saada inspiratsiooni, loetakse inimeste kohta, kes on saavutanud suure vaimse küpsuse. Arvatakse, et sellel teel on suur abi, kui võtta ideealiks mõni püha isik. Seda teed nimetavad indialased ishta ehk ishta devata – ‘valitud ideaal’.

Kristlikus traditsioonis on hästi tuntud raamat, mis tegelebki põhiliselt selle teega ja mille pealkirjaks on “Kristuse jälgedes” [De imitatione Christi], autoriks Thomas a Kempis. India hästi tuntud raamatus vaimsest praktikast “Igavene kaaslane” [The Eternal Companion] ütleb selle autor, Sri Ramakrishna üks tähtsamaid õpilasi Swami Brahmananda: “Kui mediteerite oma Valitud Ideaalil, mõelge Temast kui hiilgavast, säravast, ja et kõik kiirgab Tema valguse tõttu. Mõelge Temast kui elavast ja teadvuslikust.” Edasi ütleb autor: “Kui te sellega jätkate, hakkab teie Valitud Ideaali vorm aegapidi sulama vormitusse, Lõpmatusse. Sellele järgneb elav tunnetus Elavast Kohalolust, kuni lõpuks avaneb tarkuse silm ja Lõpmatust tajutakse vahetult.”

Samuti on huvitav, mida autor ütleb vaimse juhendaja, guru kohta: “Kuid tea seda! Pole suuremat guru kui su oma meel. Kui meel on puhastatud palve ja kontemplatsiooniga, hakkab ta sind suunama seestpoolt. Ka su igapäevastes kohustustes juhib sind su sisemine guru ning on sulle abiks, kuni eesmärk on saavutatud.” Siin rõhutatakse, et oluline pole mitte vaimse õpetaja personaalsus, vaid tema sisemuses olev vaimne tõelisus. Me ei tohiks temast personaalselt sõltuvusse sattuda. Selle positiivse meditatsioonimeetodiga, mille korral mediteeritakse vaimsel valitud ideaalil, on seotud harjutus, mida nimetatakse japa’ks. See tähendab, et meeles korratakse vaikselt sõna, Jumala nime või mantrat. Kõige sagedamini kasutatav sõna on om. Aga kasutatakse ka vaimsete õpetajate nimesid. Filosoofiliste kalduvustega inimesed kordavad sageli sanskritikeelseid silpe so-ham. So tähendab vaimset reaalsust ja ham on lühend sõnast aham, mis tähendab ‘mina olen’ – see on hämmastavalt saranane ingliskeelse “I am”-iga, mis viitab asjaolule, et inglise ja sanskriti keelel on sama juur. See tähendab: “Mina olen see”, vaimne reaalsus. Osa õpetajaid kasutab neid silpe teistpidi, hang-sah. Seda kasutatakse sageli koos sisse-väljahingamisega ja nimetatakse vahel mantra-joogaks, s.t mantra kordamist. Vahel on seda ka võrreldud tindipoti puhastamisega. Me valame potti pidevalt vett, kuni tindist pole enam midagi järel. Vee puhastav efekt on pidev ishta ja japa praktiseerimine, mantra kordamine. Tindipott on meie meel ja alateadvus. Seda meetodit peetakse üheks parimaks alateadvuse puhastajaks.

Ühes oma hiljutises raamatus kirjutab Swami Shraddananda: “Püüdleja peaks mõtlema, et püha nimi loob keha-meele-prāna süsteemis vaimseid vibratsioone. See vibratsioon ei ole materiaalne energia, nagu näiteks magnetism, soojus või elekter, vaid vaimne energia. Järk-järgult sulandab vaimne otsija mantra vibratsiooni prāna, elujõu liikumisse. Ta hakkab kogema kahe liikumise ühendust. See viib kõrgema kogemuseni, et prāna enda liikumine on mantra kordamine. Mantra-jooga järgmisel astmel paljastub sõna ikka rohkem Teadvusena. Mantrat tunnetatakse Teadvuse kiirgava valgusena. See valgus levib välja meelde ja prāna’sse, täites südame piiritu rahuga.” Edasi ütleb autor: “Meelt tuleb treenida, et see näeks kogemise iga objekti Teadvusena. Japa peene seisundi ajal võib vaimne otsija tunda, et kogu loodu väljub mantrast. Kogu määratu universum, selle iga osa, on mantra kui Heli-Brahmani projektsioon. Ja vastupidi, iga objektiivset teadmist, olgu väikest või suurt, on võimalik sulandada Heli-Brahmanisse. Seda võiks nimetada ka laya-joogaks, “lahustumise-joogaks”. Vaimsele püüdlejale pole universum enam tohutu suur. Mantra neelab selle endasse, kild killu haaval. Ishta mantra liigub vormiga Jumalast Vormituse suunas. Võime öelda, et mantra jääb pärast universumi sulandamist endasse kui bindu, punkt. Punktil pole mõõtmeid. Ta pole suur ega väike, kaugel ega lähedal. Mantra pole siiski geomeetriline punkt. See on Ülim Teadvus kui väikseim, mõõdetamatu, väljendamatu tervik.”

Oleme jõudnud alale, millest enne rääkisin, s.t vedaanta muistsete ja tänapäeva tarkade õpetusteni reaalsuse olemuse kohta. Nagu varem mainitud, oli erinevus ida ja lääne filosoofide vahel muude asjade seas ka selles, et viimased räägivad intellektuaalsel tasandil püsimisest, kuna esimesed usuvad, et inimesel on võimalik kogeda reaalsust ennast. Swami Gnaneswarananda ütleb ühes oma kirjutises joogast: “Suur filosoof ja pühak Shankarachārya taastas kaheksandal sajandil kindlalt monismi, kuid advaita-vedaanta taaselustamine algas tegelikult väga erudeeritud õpetlase, Shankara peamise guru Gaudapāda Acharyaga. Gaudapāda tõi sisse ajatavada, teooria mitte-loomisest. Ta väljendas seda nii: “Loomine pole midagi muud kui luupainaja. Ärgake! See on kõik, mida vaja.” Kuid keegi ei võtnud teda kuulda, keegi ei saanud temast aru. Tal oli vaid üks õpilane, kes teda mõistis, Govindapāda. Need, kel on suure Shankara suhtumine, kasutavad loogikat selleks, et küündida reaalsuse keskmesse, nimelt neti, neti, mitte see, mitte see.

Meie aja tuntuim vedaanta-tark Sri Ramana Maharshi, kes suri aastal 1951, kasutas samuti mõtlemist ja loogikat lihtsal viisil, et endalt küsida: “Kes ma olen?” Selles seoses on olemas lugu saksa filosoofist Schopenhauerist, kes tundis tegelikult ka huvi Idamaade filosoofia vastu. Kui ta jalutamas käis, mediteeris ta sageli väga sügavalt. Ühel päeval kõndis ta pargis ilma kavatsemata lillepeenrasse ja seisis seal, ise sügavalt mõtteis. Vihane valvur hüüdis talle: “Kelleks te end õigupoolest peate?” Ja Schopenhauer vastas: “Kui ma tõeliselt seda ka teaks.”

Vedaantafilosoofia eesmärk pole mitte ainult reaalsuse mõistuslik taipamine, vaid, nagu juba öeldud, selle otsene kogemine. Kui Sri Ramana Maharshi oli just pärast viimast sajandivahetust, s.o pärast 1900. aastat, välja töötanud oma eneseuuringu meetodi, oli selge, et endalt ei tule küsida ainult: “Kes ma olen?”, vaid isegi rohkem uurida kõigi mõtete pärinemist, mille tulemuseks on, et need haihtuvad ja jääb vaid Ise kui tõelisus. Ego, Mina-mõte, ei ole reaalsus ja kui me jõuame selle tuumani, siis lahustub see automaatselt ning looridest vabaneb tõeline Ise, hiilgav Sisemine Tõelisus. Ramana ei uskunud meele valitsemise saavutamisse või meele vabastamisse mõtetest. Ainus tee oli jõuda meele juureni, jääda sinna, ja siis kaob meel iseenesest. Intelligentsust, mõtlemise loogikat, saab kasutada ainult teatud ulatuses.

Kui uurime erinevate vaimsete tarkade elusid, siis on Sri Ramana siin täiesti eriline, sest näib, et ta koges vaimset reaalsust ilma mingi vormi abita. Isegi Krishnamurtil olid nooruses nägemused mõnedest Teosoofia Ühingu taga seisvatest Meistritest, nagu KH ja M, ja isegi Buddhast ja Maitreyast. Kord kui Ingram Smith, Krishnamurtist kirjutatud raamatu “Tõde on teedeta maa” [Truth is a Pathless Land] autor, temalt küsis, kas ta on näinud Meistreid, vastas ta, et on küll. Seejärel jutustas ta, kuidas oli näinud Meister KH-d (Koot Hoomit), keda oli sageli ka varem näinud, endale lähenemas ja temast läbi kõndimas. Kui ta pöördus, oli KH kadunud ja ta ei näinud teda enam kunagi. Sri Ramakrishna oli näinud aastaid peaaegu iga päev Jumalikku Ema ja temaga vestelnud ning tegelikult kõik oma probleemid tema ette toonud. Vedaanta-tark Tota Puri abiga lahustas Ramakrishna meditatsioonis Ema kujutise ja saavutas seeläbi vomitu tõelisuse kogemuse.

Krishnamurti külalisel olid olnud visioonid pühadest inimestest, Buddhast, Krišnast ja Kristusest. Näib, et tema vaimne külaline ei erine teistest püüdlejatest. Me küsisime enne, mis on selliste kogemuste juures valesti ja kas külaline oli sel kombel oma aega kasutult raisanud. Faktiks jääb, et kui nii paljud on selliseid kogemusi saanud, siis võib see ehk olla täiesti loomulik. Võib-olla ongi see kooskõlas loomuliku vaimse arenguga, et alustatakse positiivse iti-lähenemisega, mis järk-järgult muutub õigel hetkel neti-lähenemiseks?

Kord ütles india poeet Rabindranath Tagore, et lapsena mõtles ta endamisi, et kui kasvab suureks, siis ostab endale mänguasjade poest kõik mänguasjad. Kuid kui ta oli suureks saanud, olid ta huvid muutunud ja tal polnud enam tahtmist kõiki mänguasju ära osta. Tagore ütles ka, et ta armastas oma Jumalat, sest too oli andnud talle võime teda eitada. Ärgem seega alahinnakem ei maiseid ega vaimseid mänguasju – ehk on need loomulikud, igaüks neist omal ajal ja omas kohas. Pole aga isegi vaja öelda, et ei ole loomulik neist liialt kaua sõltuda.

Ramakrishna elu oli vaimsete ilmingute poolest rikas. Ramakrishnaga puutus kokku Jatadhari-nimeline rändmunk. Jatadhari kandis endaga kaasas väikest lapsukese Rama metallkujukest: hindud austasid Ramat kui Jumala inkarnatsiooni. See munk mitte ainult ei toitnud Püha Last, vaid viis ta ka ujuma pühasse Gangese jõkke. Kogu ta elu määras täielikult armastav hoolitsus selle lapse kui Jumalikkuse vormi eest. Tema valgustatud nägemisele ilmnes elutu metallkuju valguse poisikesena. Ta suutis tõepoolest näha lapsukest Ramat tantsimas ja kuulda tema naeru. Ramakrishna, kes vabastas otsijad kõigist piiravatest maailmavaadetest, juhtides nad Teadvuse kontiinumisse, juhtis Jatadhari selle Püha Lapsukese maailmast välja väga lõbusal viisil. Jatadhari, kes istus templiaias, märkas, et Lapsuke on kadunud. Pärast ärevat otsingut leidis ta Rama Ramakrishnaga mängimas. Jatadhari oli jahmunud, sest ta polnud kohanud mitte kedagi, kes oleks suutnud tajuda vaimset energiat, mis oli koondunud läbi kuju, ja sellega mängida. Lapsuke Rama mängis Ramakrishnaga ikka rohkem ja rohkem. Jatadhari jäeti ikka rohkem ja rohkem kõrvale, kuni ühel päeval koitis sügav arusaam. Jatadhari läks Ramakrishna juurde ja hüüdis: “Ma annan selle Rama kuju sulle. Mina palveldasin teda hulk aastaid, ja nüüd mõistan, et ma ei vaja teda enam.” Ramakrishna ei andnud Jatadharile mingil kombel mõista, et tema visoonikogemus oli olnud illusioon, mis rahuldas ainult tema vaimset igatsust. Ramakrishna elus oli veel palju juhtumeid, kus ta kasutas oma annet vabastada otsijad traditsioonilistest nägemustest, millest nad olid mõneks ajaks sõltuvaks muutunud.

Ramakrisha elust on silmanähtav, et talle oli selge, et maailm ei ole selline, nagu näib olevat, ta oli palju kordi kogenud seda, mida väitis Shankara: et ainus reaalsus on Brahman. Maailm on mitte-tõeline – ja inimese ise pole muud kui ainuüksi Brahman. Teisalt ei arvanud Ramakrishna kunagi, et reaalsuse unenäolisel, suhtelisel küljel pole mingit tähendust, sest jumalik kohalolu manifesteerib ennast pidevalt selle kaudu.

Meile on väga oluline, et on olnud olemas sellised isikud nagu Ramakrishna, Ramana Maharshi ja teised, kes on meile teel nagu valgustheitvad majakad. Kuid nagu ütles Krishnamurti, me kõik peame selle tee ise läbi käima. Ramakrishna aitas pidevalt teistel iseennast aidata. Ta rõhutas positiivset, iti-lähenemist, et see oleks positiivne ja abistav ka teiste jaoks.

Oleme siinkohal kuulnud mõningaid näiteid sellest, kui paljud vaimsed otsijad vajavad toetust, olgu siis jumalikelt kujudelt või palvetelt. Ärgem olgem ühele või teisele asjale liiga kiired kohtumõistjad. Kõigel näib olevat oma koht ja aeg. Ühel ajal mängime me teatud mängukannidega, teisel ajal teistega, ja kuigi mõtleme vahel, et oleme kõigist oma mänguasjadest välja kasvanud, võivad need siiski ehk jälle ilmuda mingis teises vormis, mida me võib-olla ära ei tunne. Oleme nüüd kõnelnud niinimetatud positiivsest ja negatiivsest lähenemisest, mida on mõnikord nimetatud ka aktiivseks ja mitteaktiivseks mentaalseks ja psühholoogiliseks lähenemisviisiks vaimsele teele. Teatud vaatekohast ja teatud ajal võime me leida, et meil on tegu kahe vastandliku teega. Londoni Budistlikus Ühingus kirjastatud raamatus “Keskendumine ja meditatsioon” [Concentration and Meditation] leiame järgmised mõtted: “Siin leiduvad vähestes sõnades alternatiivsed teed ensetäiustamiseks, Mitte-Ise surmamiseks või Iseks saamiseks. Budismi lõunakoolkond eelistab esimest, India filosoofia rõhutab teist, kuna mahajaanabudism ühendab mõlemad.” See lihtne seiuskoht pakub teile teatud selgituse, kuid on fakt, et see pole täiesti tõsi, kuna india filosoofias on olemas need mõlemad lähenemisviisid. Ja mitte ainult, sest see näitab ka harmooniat nende kahe lähenemisviisi vahel, nii filosoofiliselt kui ka vaimse praktika suhtes. Vaevalt et filosoofilisest vaatekohast oleks vaja korrata, et neissamades piirides viib sama eesmärgi poole palju teid, midagi sellist, mida oma eluga tõestas Sri Ramakrishna, ja seda harmooniat erinevate teede vahel on näidanud oma teostuses ka paljud teised targad.

Vivekananda meenutas inimestele, et kuna vähestel on aega paktiseerida üksnes ühte teed, oleks rohkem mõtet praktiseerida mitmeid joogateid koos, s.t mediteerida tööd tehes karma-joogaga, arendada armastust ja pühendumist bhakti-joogaga, harjutada eristamisvõimet ja teadmist džnjaana-joogaga, harjutada meele keskendamist ja mediteerimist radža-joogaga ning rõhutada kõike seda tehes teed, mis on meile kõige loomulikum. Seda tehes pole hädavajalik teatud ajal kasutada positiivset lähenemisviisi ja siis muuta see negatiivse kasutamiseks. Seda saame teha ühe ja sama meditatsiooni kestel. Nii nagu rääkis meile Brahmananda, see vaimne kujutis, millel me mediteerime, olgu see isik, sümbol või midagi muud, hakkab järk-järgult lahustuma teise dimensiooni. Ja Shraddananda kirjutab muu seas ka neti, neti teest: “Kas need eitused viivad tühjusesse? Ei. Lõppude lõpuks viivad need jaatamist ja eitamist ületava Ise avastamiseni. Siis avastab ego, et tema tõeline loomus on alati olnud ajatus Olemasolus, mis on Ise.”

Ken Wilber räägib meile oma suurepärases raamatus “Teadvuse spekter” [The Spectrum of Consciousness] dr Benoit’ huvist mõista protsessi, mis tekitab meie mõtted, s.t mõistete kujunemist. Ta kõneleb kolmest tegurist: 1) aktiivne tähelepanu, 2) peatamine (mõtte seiskamine) ja 3) passiivne teadlikkus – eriline nägemine, mis on nägemine mitte millessegi. Aktiivne tähelepanu on teatud tüüpi intensiivne, ometigi lõdvestunud virgeolek, nagu aktiivne valvsus ja erksus, mis on suunatud mõtete ja emotsioonide sündimisele. Kui aktiivset tähelepanu rakendatakse õigesti, siis lõpeb see peatamisega. See tähendab jäämist sellega, mis on. Kui peatamine on puhas ja täielik, lõpeb see passiivse teadlikkusega, mittemidagisusesse nägemisega. Ta ütleb: “Võb-olla pole keegi seda, mida me peame silmas passiivse teadlikkuse all, kirjeldanud sellise selguse, tajumise ja sügavusega, kui on seda teinud Krishnamurti.” Ta toob K-lt mimeid tsitaate ja siin on üks neist: “Te teate, et üks keerulisemaid asju on jälgimine, vaatamine: mille tahes vaatamine ilma selle asja kujutiseta, vaadata pilve ilma eelnevate assotsiatsioonideta, mis on seotud selle pilvega, vaadata lille ilma kujutise, mälestuste, assotsiatsioonideta, mis puudutavad seda lille. Sest need assotsiatsioonid, kujutised ja mälestused loovad distantsi vaataja ja vaadeldava vahel. Ja selles distantsis, jagunemises vaatajaks ja vaadeldavaks asjaks, selles jagunemises peitub inimese kogu vastuolu. On hädavajalik näha ilma kujutiseta, nii et vaatleja ja vaadeldava vahel lihtsalt ei ole ruumi.” “Vaatamine ilma kujutiseta” on seega olulise tähtsusega küsimus ja loomulikult küsib K: “Nüüd on küsimus selles, kas see kujutis saab lõppeda, mitte aja jooksul, mitte järk-järgult, vaid silmapilkselt? Küsimusele vastamiseks peab inimene sisenema sellesse, mis on see mehhanism, mis neid kujutisi loob.” Ja ta jätkab kujutisi loova mehhanismi kirjeldusega: “Mis siis see mehhanism on? Mis on see kujutis, kuidas see luuakse ja mis seda kujutist ülal hoiab? Mehhanism, mis kujutist loob, on tähelepanematus.” Nii, K väidab, et kujutise-loomise põhjus on tähelepanu puudumine. Tema oma sõnadega: “Tähelepanemise hetkel kaob kogu tingimuslikkus, lõpeb kogu kujutise-loomine; kogu see asi algab, kui te pole tähelepanelikud...”

Selleks, et saavutada see selge teadvus, kasutab K meele vahendeid, keelt, kirjutisi, vestlusi ja diskussioone kui astet sellesse selgesse teadvusesse. Teisalt arutleb ta aga sageli meele piirangute üle. Ta nõustub teiste vaimsete õpetajatega, et meel üksinda ei suuda probleemi lahendada. See on vahend, mis mängib meie elus olulist rolli. Kuid meie meeles olev kujutistemehhanism on teel ees. See võib nii olla, kuna K keelekasutus sõltub sellest, kuidas need, kes põhjalikult tema õpetusi uurivad, takerduvad vahel teatud liiki mõistuspärasuse võrku. Kuna tema õpetuse esitus sisaldab loenguid, kirjutisi, dialooge ja arutlusi, siis ehk seesama, mis pidi inimesed vabastama, on nad intellektuaalselt sisse mässinud. Teisest küljest on kahtlemata tõsi, et me oleme võimelised saavutama selge, kirka teadvuse hetkeliselt. Aga teisest küljest võib selle hetke ettevalmistus võtta üsna pikka aega. Tuntud psühholoog Assaglioli ütles kord, et K oli kui inimene, kes paneb redeli püsti vastu kõrget seina, ronib üles, lükkab redeli eemale ja ütleb inimestele: “Hüpake üles. Milles küsimus! Teil pole mingit redelit vaja!” K õpetustes leime me sageli vasturääkivusi. Ta väidab sageli, et tema sõnumi mõistmiseks pole vaja aega. Kuid vahel ilmneb tema kirjutistes just vastupidine, näiteks kui ta vastas hipiajastu noortele inimestele (1970ndate alguses), kes küsisid temalt, kas parim lahendus ei võiks olla võtta LSD-d. Ta vastas: “Meie inimlikke probleeme ei lahenda kunagi mingi jõuline kuldne tabletike. Neid saab lahendada ainult, põhjustades radikaalse revolutsiooni inimese meeles ja südames. See nõuab ränka, pidevat tööd, nägemist ja kuulamist ja seega väga suurt tundlikkust. Tundlikkuse kõrgeim vorm on kõrgeim intelligentsus, ja seda intelligentsust ei anna mitte ükski inimese leiutatud narkootikum. Ilma selle intelligentsuseta ei ole armastust, ja armastus on suhe. Ilma armastuseta pole inimeses dünaamilist tasakaalu. Seda armastust ei saa anda ei preestrid ega nende jumalad, ei filosoofid ega kallis uimasti.” Siin ei jutlustata loomulikult hetkelist mõistmist, vaid vastupidi, pidevat jälgimistööd, kuulamist ja olemist väga tundlik.

Oma viimastel eluaastatel muretses Krishnamurti palju selle üle, et inimesed ei paistnud teda mõistvat, ja ta ise ütles, et mitte keegi pole tegelikult temast täielikult aru saanud. Joogid ja vedaantatargad on samuti kasutanud meele vahendeid, kõnekeelt ja kirjutisi, kuid neil on see traditsioon tänu õpetaja ja õpilase vahelisele sidemele, pikale ja läbiproovitud mitmesuguste meditatsioonipraktikate – mis sageli on ühendatud japa, mantra kordamise harjutusega – kogemusele kestnud sajandeid. Koos japa’ga on kasutatud ka mantra pildilist külge yantra’t või mandala’t ning ka lillekujutisi – eriti lootost –, just neid meele vahendeid, mille eest K meid hoiatab – selleks, et need ületada. Siin on meil lisaks meditatsioonile pühadel inimestel keskendumine ja meditatsioon kehas olevate eri tšakrate üle kundalini- ja laya-joogas, mis käib sageli koos mantrate retsiteerimisega. Me kõneleme muistsetest vaimsetest teadustest, mis põhinevad väga ulatuslikul, tuhandete aastate pikkusel jooga-harjutuste pärandil, mis on sageli salajased õpetused, millele praegusaja inimene on nüüd lõpuks ligipääsu saanud. Niisuguse praktika alusel on sümbolitest ja tšakratest saanud tegelikult kui aknad, mis võivad avada teise dimensiooni, kui lülitid, millega sisse lülitada valgus, või arvutiekraanil olevad ikoonid, millel saame hiirega klikata.

Olgu need võrdlused õiged või mitte, niisuguseid mentaalseid vahendeid on kasutatud sajandeid kui vahendajaid selge teadvuse juurde. Vaatamata pikale kogemusele ja paljudele traditsioonidele sel alal tuleb meil siiski olla ettevaatlik ja hästi tähelepanelik, et vaimne otsija ei jääks kinni vahendisse, mille ta on endale valinud, ja et seetõttu ei suuda ta eesmärki saavutada. Me ei taha sammuda loengu algses mainitud külastaja jälgedes, et mitte saada enesehüpnoosi ohvriks. Kuid nende meetodite õpetajad on ohust juba ammu aru saanud ja nende kommentaar sellele on tavaliselt niisugune, et enamikku meist on tegelikult kogu aeg hüpnotiseerinud meie harjumused ja tingimused, kuid et meditatsiooni abil on võimalik sellest hüpnootilisest unest ärgata.

On ka oluline mõista, et me ei tohiks takerduda oma kujutlusse vaimsest teest. Mõned inimesed mõtlevad, et vaimne tee on kui maantee, mida mööda kulgetakse. Kõik sellised kujutlused on loomulikult vaid meele toodang. “Tõde on teedeta maa,” ütles Krishnamurti. Kuid meil tuleb ka mõista, et neti- või iti-lähenemise viimine harmooniasse pole mitte ainult võimalik, vaid meil tuleb neid ühe ja sama meditatsiooni ajal ka teostada. Selle loengu pealkiri on “Neti ja iti”, mitte “Neti või iti”. Praktiline lähenemine pole seetõttu “ei”: kas see või, vaid pigem: nii see kui.

Pole oluline, kas me mediterime või ei, kõige tähtsam on, kuidas elame oma igapäevast elu, ja lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kas elame päevaseid sündmusi läbi minevikuga seotud meelega sel kombel, et siin ei ole midagi uut, või avatult ja virge tähelepanuga. Krishnamurti sõnadega: “Väga lihtsas sõnastuses: mõte on mälu reageering, minevik. Minevik on lõpmatus või sekund tagasi. Kui mõte toimib, on see minevik, mis toimib kui mälestus, kogemus, teadmine, võimalus. Kogu tahtmine on soov, mis toetub sellele minevikule ja on suunatud naudingule ja valust hoidumisele. Kui mõte toimib, on see minevik, seega pole selles üldse uut elu; see on minevik, mis elab olevikus, teisendab iseend ja olevikku. Sel kombel pole elus midagi uut, ja millegi uue leidmiseks peab puuduma minevik, meelt ei tohi risustada mõtted, hirm, nauding ega miski muu. Alles siis, kui meel on tõkestamata, saab ilmneda uus, ja seetõttu ütleme, et mõte peab olema liikumatu, tegutsema vaid siis kui vaja – objektiivselt, tõhusalt. Mõte on kogu järjepidevus, kui on järjepidevus, pole midagi uut. Kas näete, kui oluline see on? See on tõepoolest eluline küsimus. Te kas elate minevikus või elate sootuks teisti: see on kogu asja tuum.”

Laskem nüüd selle loengu kokku võtta viimaste sõnade autoril tema kirjeldusega tõelisusest, nagu tema seda tajus, selge meelega, kus kõik näib olevat uus, kui meel on vaba mineviku köidikutest.

“Oli sadanud ägedalt ja rängalt, vihm pesi maha valge tolmu suurtelt ümmargustelt lehtedelt sillutamata tee veeres, mis viis sügavale mägedesse. Õhk oli pehme ja mahe ja sellel kõrgusel polnud see raske. Õhk oli puhas ja mõnus ning oli tunda vihmast pestud maa lõhna. Teed mööda ülespoole kõndides oldi teadlik maa ja õhtutaeva taustal paistvate mäejärsakute habraste piirjoonte kaunidusest; massiivsetest, kaljustest mägedest oma liustike ja laiade lumiste lagendikega; lilledest aasadel. See oli imekaunis ja rahulik õhtu... Vaadates massiivseid kaljusid, nende lookeid ja kuju ning kiirgavat lund pool-unenäoliselt ja ilma ühegi mõtteta, ilmnes äkitselt jõu ja õnnistuse tohutu, mõõtmatu väärikus. See täitis hetkega kogu oru ja meelel ei olnud piire. See asus sügaval teispool sõnu. Taas oli siin süütus.”

Teosoofia Ühingu suvelaagris 2008 peetud loeng.